LIIKUMINE
Kehaline aktiivsus (KA) e. liikumine on igasugune skeletilihaste abil sooritatud liigutus, mis kutsub esile energia kulu üle rahuolekutaseme.
Kogu ööpäevane energiakulu jaotub:
Kehalist aktiivsust iseloomustavad:
Kehalist aktiivsust määravad paljud tegurid, mille mõju tugevus varieerub erinevates laste ja noorte vanuse- ning arenguperioodides.
1. Individuaalsed mittemuudetavad tegurid:
sugu; kronoloogiline ja bioloogiline vanus, geneetiline eripära; liikumisaparaadi arengukiirus ja arenguaste; isiksuseomadused (on osaliselt muudetavad); krooniliste haiguste/puuete olemasolu jne.
2. Individuaalsed muudetavad tegurid:
kehamass ja rasvkoe osahulk; kehaline võimekus; teadmised KA soodsast toimest tervisele; informeeritus KA harrastamise võimalustest; usk liikumise soodsasse toimesse; suhtumine kehaliselt aktiivsesse eluviisi; kavatsused muuta oma eluviisi kehaliselt aktiivsemaks; isikliku eeskuju ja rollimudelite olemasolu; motiveeritus ja oskused kehalise aktiivsusega tegelemiseks; enesetõhusus; tajutud ja tegelike barjääride olemasolu; ajapuudus jne.
3. Sotsiaal-majanduslikud tegurid:
rahvuslikud ja kultuurilised eripärad; elukoht; lapsevanemate elukutse ja haridustase; perekonna sissetulek ja sporditarvete soetamise võimalikkus jne.
4. Vahetult ümbritsevast keskkonnast pärit tegurid:
perekondlikud harjumused; sportimisvahendite olemasolu; sotsiaalne, perekonna ja lähedaste tugi; lähedaste poolne innustamine olema kehaliselt aktiivne(sem); liikumise-sportimise võimalused, nende kättesaadavus ja meeldivus; kliima, aastaaeg, nädalapäev; teiste kehalist liikumist mittenõudvate tegevuste ja huvialade olemasolu jne.
5. Varasem liikumis(aktiivsuse)kogemus.
Teadmine, et liikumise-sportimisega tullakse edukalt toime ja et see tegevus on mõnus.
Kehaline kasvatus on osa kooli õppeprogrammist, mille eesmärgiks on õpetada läbi kehalise liikumise. Kehalise kasvatuse peamine eesmärk on kehaliselt aktiivse eluviisi kujunemise toetamine - õpetades lastele ja noorukitele erinevaid spordialasid ja arendades liikumisoskusi. Õpetus tervisele soodsast kehalisest aktiivsusest peaks sisaldama teadmiste, arusaamise, motoorsete oskuste ja vilumuste, käitumise suunamise oskuste õpetamist ning enda toimetulekusse uskumise ja positiivse suhtumise kujundamist kehaliselt aktiivsesse elustiili.
Kogu ööpäevane energiakulu jaotub:
- energiaks, mis on vajalik ainevahetuseks - südame, aju, kopsude ja teiste elundite tööks (50-75%),
- toidu seedimiseks ning kehatemperatuuri säilitamiseks (7-10%) ja
- kehaliseks aktiivsuseks
Kehalist aktiivsust iseloomustavad:
- ühekordse tegevuse intensiivsus ja sealjuures kulutatud energia (kcal) hulk,
- sagedus (päevas, nädalas),
- kestus (korraga, päevas, nädalas; minutites või tundides),
- sooritatud tegevuse tüüp (kas töös on suured lihasgrupid või vaid mõne jäseme lihased),
- eesmärk (sportlik treening, igapäevane kehalist pingutust nõudev töö jne)
- pikem ajaperiood (näiteks aasta), mille vältel eelnevalt kirjeldatud ühekordseid tegevusi harrastatakse.
Kehalist aktiivsust määravad paljud tegurid, mille mõju tugevus varieerub erinevates laste ja noorte vanuse- ning arenguperioodides.
1. Individuaalsed mittemuudetavad tegurid:
sugu; kronoloogiline ja bioloogiline vanus, geneetiline eripära; liikumisaparaadi arengukiirus ja arenguaste; isiksuseomadused (on osaliselt muudetavad); krooniliste haiguste/puuete olemasolu jne.
2. Individuaalsed muudetavad tegurid:
kehamass ja rasvkoe osahulk; kehaline võimekus; teadmised KA soodsast toimest tervisele; informeeritus KA harrastamise võimalustest; usk liikumise soodsasse toimesse; suhtumine kehaliselt aktiivsesse eluviisi; kavatsused muuta oma eluviisi kehaliselt aktiivsemaks; isikliku eeskuju ja rollimudelite olemasolu; motiveeritus ja oskused kehalise aktiivsusega tegelemiseks; enesetõhusus; tajutud ja tegelike barjääride olemasolu; ajapuudus jne.
3. Sotsiaal-majanduslikud tegurid:
rahvuslikud ja kultuurilised eripärad; elukoht; lapsevanemate elukutse ja haridustase; perekonna sissetulek ja sporditarvete soetamise võimalikkus jne.
4. Vahetult ümbritsevast keskkonnast pärit tegurid:
perekondlikud harjumused; sportimisvahendite olemasolu; sotsiaalne, perekonna ja lähedaste tugi; lähedaste poolne innustamine olema kehaliselt aktiivne(sem); liikumise-sportimise võimalused, nende kättesaadavus ja meeldivus; kliima, aastaaeg, nädalapäev; teiste kehalist liikumist mittenõudvate tegevuste ja huvialade olemasolu jne.
5. Varasem liikumis(aktiivsuse)kogemus.
Teadmine, et liikumise-sportimisega tullakse edukalt toime ja et see tegevus on mõnus.
Kehaline kasvatus on osa kooli õppeprogrammist, mille eesmärgiks on õpetada läbi kehalise liikumise. Kehalise kasvatuse peamine eesmärk on kehaliselt aktiivse eluviisi kujunemise toetamine - õpetades lastele ja noorukitele erinevaid spordialasid ja arendades liikumisoskusi. Õpetus tervisele soodsast kehalisest aktiivsusest peaks sisaldama teadmiste, arusaamise, motoorsete oskuste ja vilumuste, käitumise suunamise oskuste õpetamist ning enda toimetulekusse uskumise ja positiivse suhtumise kujundamist kehaliselt aktiivsesse elustiili.
- Kõik lapsed ja noorukid peaksid olema kehaliselt aktiivsed vähemalt 1 tund päevas, sealjuures kehalise aktiivsuse intensiivsus peaks olema vähemalt mõõdukas (vastab hoogsale kõndimisele, millega kaasub hingamise ja südametöö sagenemine ning sooja tunne).
- Need lapsed ja noorukid, kes on seni olnud väheaktiivsed, peaksid mõõduka intensiivsusega kehalise aktiivsusega tegelema vähemalt 30 minutit päevas. Kui selline tase on saavutatud, tuleks kehalise aktiivsuse kestust suurendada 60 minutile päevas.
Miks on kehaline aktiivsus lastele ja noorukitele vajalik?
Tervise seisukohalt on kehaline aktiivsus lastele ja noorukitele vajalik kolmel peamise põhjusel.
I -Esiteks, et arendada kehalist võimekust, tugevdada tervislikku seisundit lapse- ja noorukieas ning soodustada kasvamist ja arenemist;
Imikueas soodustab kehaline aktiivsus ilusa, sirge rühi kujunemiseks vajalike lihaste arendamist.
Eelkooli- ja nooremas koolieas soodustab kehaline aktiivsus sirgete jalgade (X- ja O-jalgadest vabanemist) ja normaalsete pöiavõlvide kujunemist (lampjalgsuse ennetamine ja ravi).
Jõuharjutustega seotud kehaline aktiivsus koos piisava kaltsiumi hulgaga toidus, on esmatähtis normaalse luustiku kujunemiseks ning oluline suurema luukoe tippmassi (suurim luukoe mass, saavutatakse 20-ndate eluaastate alul, kui luustik on täielikult luustunud) saavutamiseks ja säilitamiseks noortel täiskasvanutel.
Mõõduka intensiivusega kehaline aktiivsus soodustab luude kasvamist pikkusse. Koos pikkusse kasvamise soodustamisega arendab kehaline aktiivsus ka kehalist võimekust, seetõttu on kehaliselt aktiivsed noorukid oma liigutustes osavad ja ei muutu kohmakateks nagu liiga kiiresti pikaks sirgunud väheaktiivsed noorukid.
Mõõduka intensiivsuse ja sagedusega kehaline aktiivsus ei kiirenda ega aeglusta sugulist küpsemist.
Kehaline aktiivsus parandab meeleolu, vähendab kurvameelsust ja ülemäärast stressi.
On leitud, et kehaline aktiivsus on seotud parema õppeedukusega.
Kehaline treening soodustab lihaskoe arengut ja lihasjõu suurenemist. Eriti ilmekaks saab vastavate kehaliste harjutuste mõju lihasjõu suurenemisele sugulise küpsemise ajal ja selle järgsel perioodil. Sportlik treening arendab ka teisi kehalise võimekuse liike nagu painduvus, lihasvastupidavus, kiirus ja tasakaal.
II - Teiseks on kehaline aktiivsus laste ja noorukite tervise seisukohalt oluline selleks, et kujundada kehaliselt aktiivset eluviisi, mis jääks püsima kogu eluks.
III - Kolmandaks aitab liikumine kaasa rasvkoe hulga vähenemisele ülekaalulistel lastel, ja seega on abiks tervisliku kehakaalu saavutamisel ja säilitamisel. Kehaline treening võib alandada vererõhku kõrge vererõhuga noorukitel ja tõsta rasvunud lastel suure tihedusega lipoproteiinide hulka veres. Nii ülekaalulisus, kõrgenenud vererõhk kui ka suure tihedusega lipoproteiinide madal hulk veres on aterosklerootiliste südame- ja veresoonte haiguste riskitegurid. Sageli saab nende riskitegurite kujunemine alguse lapsepõlves.
Maarike Harro, dr.med. Tartu Ülikool, Tervishoiu instituudi tervise edendamise õppetooli dotsent
I -Esiteks, et arendada kehalist võimekust, tugevdada tervislikku seisundit lapse- ja noorukieas ning soodustada kasvamist ja arenemist;
Imikueas soodustab kehaline aktiivsus ilusa, sirge rühi kujunemiseks vajalike lihaste arendamist.
Eelkooli- ja nooremas koolieas soodustab kehaline aktiivsus sirgete jalgade (X- ja O-jalgadest vabanemist) ja normaalsete pöiavõlvide kujunemist (lampjalgsuse ennetamine ja ravi).
Jõuharjutustega seotud kehaline aktiivsus koos piisava kaltsiumi hulgaga toidus, on esmatähtis normaalse luustiku kujunemiseks ning oluline suurema luukoe tippmassi (suurim luukoe mass, saavutatakse 20-ndate eluaastate alul, kui luustik on täielikult luustunud) saavutamiseks ja säilitamiseks noortel täiskasvanutel.
Mõõduka intensiivusega kehaline aktiivsus soodustab luude kasvamist pikkusse. Koos pikkusse kasvamise soodustamisega arendab kehaline aktiivsus ka kehalist võimekust, seetõttu on kehaliselt aktiivsed noorukid oma liigutustes osavad ja ei muutu kohmakateks nagu liiga kiiresti pikaks sirgunud väheaktiivsed noorukid.
Mõõduka intensiivsuse ja sagedusega kehaline aktiivsus ei kiirenda ega aeglusta sugulist küpsemist.
Kehaline aktiivsus parandab meeleolu, vähendab kurvameelsust ja ülemäärast stressi.
On leitud, et kehaline aktiivsus on seotud parema õppeedukusega.
Kehaline treening soodustab lihaskoe arengut ja lihasjõu suurenemist. Eriti ilmekaks saab vastavate kehaliste harjutuste mõju lihasjõu suurenemisele sugulise küpsemise ajal ja selle järgsel perioodil. Sportlik treening arendab ka teisi kehalise võimekuse liike nagu painduvus, lihasvastupidavus, kiirus ja tasakaal.
II - Teiseks on kehaline aktiivsus laste ja noorukite tervise seisukohalt oluline selleks, et kujundada kehaliselt aktiivset eluviisi, mis jääks püsima kogu eluks.
III - Kolmandaks aitab liikumine kaasa rasvkoe hulga vähenemisele ülekaalulistel lastel, ja seega on abiks tervisliku kehakaalu saavutamisel ja säilitamisel. Kehaline treening võib alandada vererõhku kõrge vererõhuga noorukitel ja tõsta rasvunud lastel suure tihedusega lipoproteiinide hulka veres. Nii ülekaalulisus, kõrgenenud vererõhk kui ka suure tihedusega lipoproteiinide madal hulk veres on aterosklerootiliste südame- ja veresoonte haiguste riskitegurid. Sageli saab nende riskitegurite kujunemine alguse lapsepõlves.
Maarike Harro, dr.med. Tartu Ülikool, Tervishoiu instituudi tervise edendamise õppetooli dotsent